Kas olen reklaami ohver?

Pärast seda kui sain teada, et ma olen haige, hakkasin vaatama, kuidas ma saaksin muuta enda keskkonda. Nii vahetasin välja kodukeemia. Ostsin juurde vitamiine, et taastada oma keha, mis oli keemiast räsitud.

Kõige pealt ostsin Platsenta Activi tooted: shampooni, palsami ja juukseseerumi ampullid. Kasutama hakkasin täpselt 1.okt. nüüd olen iga pühapäev ka pilte teinud, kuidas mõjunud. Kunagi kui mul on julgus ennast näidata kiilakana, siis näitan kuidas mõjunud. Aga tundub, et aitab küll aga mitte nii kiirelt nagu mina tahaks.

Teise tootena ostsin ühed pulbrid, mida lisan siis jogurti sisse. Balance peaks siis aitama toidu seedimisele ja Immunity peaks tagama immuunsuse. No siiani ei ole ma veel selle talve nohu saanud. Maitset on mõnus ja smuutidega sobib kõige paremini.

Peale selle kui lugesin kui palju mõjutab ka kodukeemia meid.  Peale rinnalõikust ei tohi mu parem käsi keemiaga kokku puutuda.  See pärast otsisin sellist looduslikku aga mõjuvat kodukeemiat. Nägin fb reklaami ja lugesin tagasisidet.  Kuna too hetk oli mingi sooduspakkumine. Kõik need potsikud läksid maksma 45, koguse ja hinnasuhe on väga hea. Pliidilt võtab väga hästi maha rasvaplekid. Nõudepesuks kulub vaid väike tilk. Vannitoa puhastusvahend oli minu jaoks ikka vänge lõhnaga, kuigi peaks olema looduslik. Põrandapesu oma pole veel kasutanud.  Klaasipindadele sobilik vahend,  tegi mingi kaitsekihi klaasile. See üks kõige paremaid. No ütleme nii, et olen rahul. Vana keemia viskasin minema. 

Ei saa ka ilma maiustusteta. Viimasel ajal on mu lemmikuteks datlid aga neid ei leia kuidagi kõige paremaid ning hinnasuhe on ka üüratu. Nägin aga Pähklimaailma pakkumist fb ja jälle uurisin.  Kilosed pakkid tervislike maiustusi läks maksma 27 koos postiga. Kõige paremad on muidugi datlid. Lastele aga meeldisid aprikoosid ja kuivatatud õunad. Kiiviga läksin aga alt. Ootasin, et see on rohkem happu aga läägelt magus. Jäävad vist seisma. 

 

Kuna nüüd pime aeg siis soovitas üks tuttav kindlasti D vitamiini tarvitada. Just üks päev lugesin ühte artiklit, et dvitamiini puudus paneb ka vähirakud kasvama. Uurisin, mis on jälle kõige tõhusam.  Leidsin ühed looduslikud. Kodus oli eelnevalt ostetud Apotheka tilgad lastele. See Miiale üldse ei meeldinud. Maitse olevat vastik. Uus aga ei pidavat väga hull olema. Endale ostsin prooviks tabletid. 

Kuna mind ikka häirivad mu lühikesed juuksed siis uurisin, kuidas saaksin oma keha veel turgutada,  kaasa aidata. Tuttav, kellel ka sama haigus, soovitas biotiini kasutada. Toidust lihtsalt ei saa seda piisavalt. No olen ka seda paar nädalat tarvitanud.

 

Kuna peale rinnaoperatsiooni on mu keha nii valus. Üks pool nagu lauaga löödud aga veidi hooletult. Kuna see ekspandri täitmine on valulik, nahka venitatakse ja see kõik väga ebamugav. Otsisin lahendust, kuidas saaksin seda leevendada ja et välja ka ei paistaks. Nii leidsin peale opi kasutavat rinnahoidja, mida saab eest kinni panna. Lisaks veel padjakesed. Esimesel ööl sain lõpuks natuke magada. Leevendas minu küljel olevat valu. Kui rinnahoidja sisse panin padja, siis polnud üldse aru saada, et rinda pole. Selline olukord leevendas ka minu mõtlemist,  et olen kole ja inetu. Rinnahoidjat kandes vähemalt ma ei tunne, et midagi oleks puudu. 

Eks hiljem ole aru saada, kuidas üks või teine asi mõjutab meie elu.

Hea toit ja kultuurne elamus

Mõtlesin, et pole ammu kallima Silluga teatris käinud ja kui nägin, et Ugalal oli odavate piletite müük kasutasin kohe juhust. Kuna Sillu on vaid nädal aega kodus siis eriti suurt valikut ei olnud. Ostsin piletid "Meistrite liiga" etendusele. Mu kursaõde ütles, et on jama etendus aga mul olid juba piletid ostetud.
Käes see teatri päev. Sõitsime varem Viljandi et meie veidi "must" auto ka puhtaks pesta. Saigi teine parema läike. Juba aega teatrini veel oli, läksime restoran Ormissoni sööma.  Olin seda hotell-restorani näinud OP saates ja suur uudishimu oli endal ka üle vaadata hotelli interjöör.


 
 
 
 
 
 
 
Restorani interjöör oli luksuslik ja valgus mahe. Menüüs väga suurt valikut ei olnud.  Sillu valis hirve lihaga pasta ja mina sealihaga prae. Magustoiduks creme brülee. Toit oli väga maitsev ja kõrvale võetud punane vein sobis ka ideaalselt.
Mis aga mind muigama pani...meie kõrvale lauda istusid seltskond keskeas neli paari. Ju tähistasid ühe mehe sünnipäeva. Aga nii huvitav oli vaadata inimeste kehakeelt. Üks mees tellis 12 cl viina. Teise paari naine vaatas kohe oma mehe poole, et mida ser tellib. Ühe paari naine ei tunne vist siiani oma meest ning ei teadnud, mida tema jakiga teha.
Pärast restorani oli meil veel aega teatrini ja Sillu lennutas drooni. Sai mõned päris head kaadrid.
Õhtu pimeduses õnnestus mul ka üks kaader telefoniga saada.

Siis aga läksime teatrisse. Kuna aega veel oli, siis jalutasime saalis, kus oli päris huvitav näitus.

Etendus "Meistrite liiga" mulle meeldis. Oli kohti, mis pani mõtlema ja oli naljakaid kohti, mis ajasid naerma. Luule Komissaarov suutis mind ikka üllatada.  Natuke sarnanes etendus kunagi vaadatud etendusele "Apelsinid".

Kokkuvõttes oli mõnus õhtu kallimaga koos, hea toidu ja kultuurse elamusega.

Uus hingamine

Lubasin ju siia hakkata meie tegemistest kirjutama aga ikka ei jõua. Tegelikult isegi jõuaks kui telefoniga oleks blogi kirjutamine lihtne. Vahepeal ei pannud ma arvutit lausa mitu nädalat töölegi. Ma ei ole eriline telefonis blogitaja. Saaks vast hakkama ka, kuid see oleks tüütu. Lihtsam on pilte postitada facebooki ja instasse.

Suvi on läbi ja sain isegi paar kuud tööd teha enne kui haiglasse läksin. Enne aga suvest. Lastel on olnud mõnus puhkus. Me olime kogu aeg kuskil sõidus või tegune midagi huvitavat. Käisime zooloogia muuseumis, Lottemaal, Tõrvas grillimas, rabas jalutamas, drooni lennutamas ja isegi jõudsime kuumal päeval randa. Mina muidugi olin nagu daam vihmavarjuga rannas.
 
 
 
 
Nüüd aga on ilm jälle nii Eestile tüüpiline. Hommiku otsa kallab vihma ja ilm soosib tubaseid tegemisi.Ega mind ootabki triikimata pesu ja lõpetamata tegemised. Aga hetkel võivad need oodata,  kuna pean oma käe liikuma saama.
Alustasin tänasest Jooks on lahe väljakutsega. Augustis olin tubli ja lõin kaasa. September oli poolik, sest peale tööpäeva ei jõudnud enam kõndima minna. Ju mõjusid ka viimased keemia laksud rängalt lihastele.

Sillu oli ka nüüd nd kodus ja tänu temale me üldse ringi rändasime. Oh, mis ma ilma temata küll teeks. Ta lihtsalt ei lubanud mul ennast haletseda ja kodus passida. Kohe peale kolmandat keemiat, vedas ta mind muuseumi koos lastega. Siis käisime kinos "Lõvikuningat" vaatamas.

Nüüd kui olen haiguslehel kodune, siis on aega mõelda, miks seda kõike vaja. Minu jaoks ei ole enam oluline raha vaid emotsioonid ja mu laste rõõmus meel. Näha kui õnnelikud nad on, et emme on nendega ja küll ma varsti ka terveks saan. Luban seda 🤗

Õnnelik ema

Minu soov ei oleks siia kirjutada vaid minu haigusest vaid tegelikult ikka meie pere sündmustest. 

Üha enam jään mõtlema, et olen ikka õnnelik ema ja õnnelik naine. Minu lapsed on imearmsad ja tublid. 

Vanem tütar Margaret sai lõpliku punkti oma sellele õppeaastale. Teda oli kutsutud maavanema ja vallavanema vastuvõtule, sai kiituskirja nii muusikakooli kunstierialalt kui ka Juurikarult. Raske töö sai tasutud ja nüüd võib ta suve nautima hakkata.

Kõige väiksem Miia Sofia aga puhkab juba mitu nädalat lasteaiast ja tema jaoks on ikka tõeline puhkus. Ta mängib pidevalt õues, leiutab uusi mänge ja isegi multika vaatamine on jäänud vähemaks. No eks juhtub ka kui natuke näitab iseloomu.

Ja minu kallis elukaaslane Sillu, ilma temata ma vast ei tuleks toime. Ta suudab igasse minu päeva positiivsust süstida ja energiat anda. Kahju vaid, et ta hetkel Norras tööl on aga varsti on ta kodus tagasi ja siis juba kauem kodus. Siis lähme koos kontserdile.

Selleks, et olla tugev...

Selleks, et teada saada, kui tugev sa oled, pead sa olema katki. 
Selleks, et teada saada, kui ilus sa oled, pead sa olema tundnud vastupidist. 
Selleks, et teada saada, kui vapper sa oled, pead sa olema olnud nõrk. 
Selleks, et öelda jah, pead sa olema ütelnud ei. 
Selleks, et tulla välja, pead sa olema olnud peidus. 
Selleks, et armastada, pead sa olema haiget saanud. 
Selleks, et usaldada, pead sa olema petetud. 
Selleks, et uskuda, pead sa olema usu kaotanud. 
Selleks, et olla see, kes sa oled, pead sa olema läbi tulnud torudest, kuhu enamik sattuda ei taha. 
Jah. Seda kõike on raske saavutada. Sest see, mis on olnud halb, ei too usku, et asjad liiguvad paremuse suunas. Aga nad liiguvad. Sina koos nendega. Oluline, et sa ei kibestuks. Et sa võtad seda kui õppetundi. Tasuta õppetundi, millel on kallis hind. Õppetundi, mis teeb sinust hea inimese. Kes usaldab, hoolib ja hindab. ( netist)

Need laused iseloomustavad hetkel väga hästi minu olukorda. Avastasin täna, et nüüd siis lõi mu juuksed lahti ja algus on käes. 26. juunil saan juba teise keemia. Pean olema tugev ja ma olen õnnelik, et mind toetavad kõik lähedased. Varsti on ka Sillu kodus, siis ka kergem seda taluda.

ja selleks et muutuda veelgi tugevamaks, peabki selle üle elama.

Tõused püsti, klopid riided ja sammud edasi

See lausa iseloomustab minu mõne päevaseid läbielamisi. Olen mitu päeva mõelnud ja tõsiseid arutelusid pidanud enda minaga, et kuidas elus edasi minna. Reedel sain oma arsti käest teada MRT vastuse, et rinda siiski säästa ei õnnestu. On mitu erinevat kollet ja kahes lümfisõlmes ka. Lahistasin jälle nutta. Seekord tundus, et olin veelgi rohkem endast väljas. Ma lootsin, et see vastus oleks midagi positiivset. Olin nii endast väljas kui emale helistasin ja nutsin nii, et hing jääb kinni.

Jah, mõistan, et mu pere on igati mulle toeks ja ma saan hakkama ning terveks. Aga mõistus tõrgub seda siiani uskumast.

Kahjuks aga suutsin ikka külmetuda ning kurk on valus, koos köhaga. Veri oli ka halb, mis muutis mind murelikuks. Sain antibiootikumid peale. Peale nende olen teinud aru, lutsutanud igasuguseid komme jne. Tundub, et miski ei aita. Aga ma ei suuda ka kodus paigal püsida.

Et mõtteid mujale saada, tegin köögis ja elutoas täieliku suurpuhastuse. Viskasin palju asju ära ja korrastasin riiuleid. See oli nagu minu enda hetke elu korrastamine, erinevate väärtuste tähtsaks seadmine.

Minu kätte jõudis Lea Dioni raamat, mis kirjutatud ta enda poolt ja võitluses rinnavähiga. Ma olen kunagi seda raamatut lugenud, kuid siis jäi see pooleli. Ma pidasin tookord seda ebaausaks nende naiste osas, kes käivad Eesti haiglas ning ei ole võimalust Saksamaal erahaiglas ennast ravida. 

Nüüd aga seda lugedes, jõudsin nii paljudes asjades arusaamale, et asi on ju mõtlemises. Kuidas tema sellest üle sai ja veel väikese paranemisega, et säilisid mõlemad tema rinnad. Oma juuksekaotust võttis ta vabalt ja elukorraldus muutus tal kardinaalselt. Tema surimuri kristallidega mind ka ei häirinud. Olen ju ise ka nende vastu huvi tundnud ja kunagi endale soetanud mõned kristallid. Turmaliini kannan kogu aeg kaelas ja varem oli roosa kvarts ka kaelas.

Aga raamatu juurde tagasi tulles, siis see pani mind mõtlema, et ma ise pean tahtma muuta enda mõtlemist ja sellest välja astuda. Koos oma „pahalasega“ pean harjuma koos elama. Raviga pean toime tulema nagunii. Mõtlema pean positiivselt, ehk õnnestub veel midagi päästa või kasvõi kergemaks selle olukorra teha. Ja nagu Lea oma raamatus ütles, et ta ei võitle vähiga vaid ta alustab uut elu.

Mina ka teen korrektuure oma senises elu. Üha enam taban ennast mõtlemast, kui hea on olla vahest niisama, lihtsalt istuda ja kiiret ei ole kuhugi. Vaadata kuidas Miia mängib ja Margaret joonistab. Mu kallis elukaaslane on alati minu jaoks olemas. Ei möödu päevagi kui ta ei ütle, et ta armastab mind. Tegelikult olen ju ma õnnelik. See aeg tuleb vaid lihtsalt üle elada. Isegi uus soeng teeb natuke selle ülemineku kergemaks.

Ja tõesti nii...

Nüüd on asi kindel ja mul on rinnavähk G3. Siiani ei usu seda, veel vähem usun seda, mis see ravi minuga veel teeb. Ma olen kõik need päevad nutnud, kas rohkem või vähem. Eks töö on ka aidanud  mõteid mujale saada.

3.06 käisin esimest korda MRT, oh see oli hull kogemus. Juba üksi kanüüli panemine oli õudne. Siis pidin rinnuli pikali olema, nii et midagi ei näinud. Mind lükati kuhugi toru sisse ja vedeliku pumbati mu veenidesse, et teada saada kas on veel midagi. Kõhuli lamades soovisin vaid et see ruttu läbi saaks ja et see kõik on üks halb uni.

Peale seda läksin arsti vastuvõtule, onkoloogi juurde. Kuna see arst pole suurem rääkija ( lugesin tema kohta enne netist) siis rääkis minuga õde, kes oli väga toetav ning seletas, mis mind ees ootab. Jälle ma nutsin. Mind mõõdeti ja kaaluti, et välja arvutada mu keemiaravimi koostis. Siis läksin paberid näpus vereproovi andma. Siis jälle arsti juurde, kus sain teada oma järgmised keemiaravi ajad. Lisaks on augustis veel kompuuter. Ma lootsin kuni vereproovini, et miski ikka muutub, et on mingi teine ravi.

Siis aga läksin paberid näpus päevaravisse, kus mulle mingit rahustavat tinktuuri anti. Väkk, ja see ei aidanud ka. Istusin nagu hambaarsti tooli. Õde tuli ja pani mu kanüülile tilkuti külge. Ja siis sain aru, et nüüd on kõik. taganemisteed enam ei ole. pisarad aina voolasid ja voolasid. Üks tore õde küsis, et kas mul valus. Mina, et ei ole vaid hale on endast. Miks just minuga? Ta rääkis, et on minust nooremaidki ja oluline, et saan ju terveks.

Miks ma aga nii õnnetu olen? Ravi ju tehakse, ellu jään ka. Kuid kõige sellega toime tulla, et mul pole juukseid, kulme. Et ma ei saa suve nautida jne. Et mul lõigatakse võibaolla rind ära. Et ma ei saa oma kunstieriala juhtida jne.

Ikka vaevab mind küsimus, miks just mina, miks just minuga. Ma ei ole ju kellelegi liiga teinud. Kodu ilus, lapsed armsad ja tublid. Elukaaslane, kes mind armastab. Kõik juba oli täiuslik ja siis.... varises kõik kokku.

Täna hommikul kui müristas ja vihma ladistas, vaatasin aknast välja. Kummaline, viimasel ajal kuulen ma nii selgelt helisid, panen enda ümber loodust tähele, mille jaoks enne ei olnud aega või lausa ei märganud. Nüüd aga pidevalt taban ennast mõtelt, et ju seda siis oli selleks vaja, et aru saaksin, AEG TULEB VÕTTA! Kuna ma ammu enam  oma keha ei kuulanud, siis maksiski ta mulle kätte.  Olen sunnitud nüüd rahulikult asja võtma.

Aga siis tõrgub aju, et kuidas selle emotsionaalse poolega toime tulla....

Uskumatu, et minuga...

Peale viimast postitust arvasin, et jõuan siia pidevalt kirjutada, mis meie elus pidevalt toimub. Aga kui jälle tööle läksin, ei jõua ma midagi. Koju jõudes, tegutsen veel viimaseid jõupingutusi kokku võttes ja kukun jala pealt voodisse.

Nüüd aga mõtlesin, et arvestades oma olukorda, oleks hea ennast vabastavalt tühjaks kirjutada.

Alustan siis algusest.

Eilse seisuga sain teada, et mul on kasvaja rinnas. Veebruaris avastasin, et rinnas on mingi tükk aga ma ei pidanud seda oluliseks. Tööd oli palju ja nii see asi ka jäi. Kui aga aprillis tundsin juba tugevalt, et see mind häirib siis pöördusin oma arsti poole. Pärast seda hakkasid asjad liikuma. Mind saadeti kohe ultrahelisse ja sealt edasi Mustamäe haiglasse. Sealt edasi saadeti mamograafi, uuesti ultrahelisse ja võeti proov. Ma oleks nagu vati sees kui koju sõitsin. 
Sada mõtet jooksis peas läbi.  Mis saab edasi? Kuidas ma tööl saan käija? Kuidas ma rahaliselt toime tulen?

Nii kui selle peale mõtlen, tulevad pisarad silma. Arst ütles ka, et vaadates mamograafi siis häid uudiseid ei ole aga ootaks tulemused siiski ära. 

Ja nüüd ma mõtlen siin, et miks minuga, miks jälle ei saa ma oma õnne nautida. Mul olid plaanid ja unistused. Nüüd aga tuleb elada üks päev korraga, sest ma ei tea, mis edasi saab. 

Ma olen võibolla isekas aga mõtlen enda välimusele. Just nüüd kui mul on naiselik keha, pikad juuksed ja tunnen ennast naiselikuna, ei saa ma seda nautida.

Uurisin interenetist:

Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositakse igal aastal enam kui 800 uut rinnavähi juhtu, kuid kahjuks ligi 25% naistest on haigus juba avastamise hetkel kaugelearenenud.

Põhjuseks võib olla arenenud riikides levinud trend, et stressis naised istuvad pikalt tööl, lükkavad lapsesaamist edasi ja neelavad hormoontablette. Müütilised traumad, ebasobiv pesu, deodorandid jms aga vähki ei tekita. Samuti ei tasu paanikasse sattuda, kui üks rind on teisest suurem. https://cancer.ee/rinnavahk/

Miks ma ometi ei pöördunud kohe arsti poole? Ja miks ma võtan kõike nii isiklikult ja tööga olen ka nii seotud. See ongi nii stressi rikkas see aasta olnud. Võibolla oligi see põhjuseks. Ja mis ma rääkisin tööandjaga vahepeal aga ta lihtsalt ei kuulanud mind.

Aeg, see kummaline masin

Pole siia suht ammu kirjutanud. Elu on nii kiire ja tegemisi palju. Suurema osa ajast nõuab töö ja jätkuvalt ülikool.

Aga ok, ei taha vaid sellest kirjutada.

Tegelikult on selle aja jooksul palju muutunud. Ma suhtlen taas oma isaga ja ka hetkel oleme ka Saaremaal tema juures. Mu süda on rahul, et olen isaga ära leppinud ja andestanud.

Puhkus tema juures on nagu luksus. Isa hoolitseb meie eest,  teeb süüa,  tegeleb lastega. Näen kohati tema silmades kurbust, et ta on teinud valesid valikuid ja kaotanud aega, olla meiega.

Piisab vaid armastusest

Vahest kui elus on tõesti raske siis aitab ikka armastus. Eriti veel kõige kallima armastus. Peale oma eelmist suhet ei arvanud, et suudan kedagi uuesti armastada, usaldada. Kuid endale ootamatult leidis armastus hoopis minu. Tookord oli mul lihtsalt ühes interneti lehel pilt, natuke juttu minu endast  ja oligi kõik. Pigem kasutasin seda kohta, et niisama suhelda ja uusi tuttavaid leida. Mingit kaaslast ma sealt leida küll ei lootnud. Olin juba ühekorra vastu näppe saanud. 

Kuid siis kirjutas üks noormees. Mõtlesin, et ok, kui aega saan vastan. Lõpuks kirjutasin aga siis jälle kuidagi ei olnud aeg minu parim sõber. Oli kiire aeg ja võibaolla minu poolne initsiatiiv oli nõrgem. Miski aga korraga pani mind kirju uuesti lugema ja avastasin, et tahaks nagu rohkemat teada. Oli nagu minu inimene. Ma ei usalda oma fb eriti jagada ja kuna ma seda ei jaganud siis palusin tema oma, et vaatan ja lisan ennast siis sõbraks. Ju siis leiab mind nii üles. Kuid kuna seal leheküljel oli mul hoopis teine nimi, siis ei osanud ta sellega arvestada. Arvasin juba, et ju see lihtsalt selline hetkeline emotsioon teiseltpoolt kuni lõpuks läbi närisin. 

Kui olime fb juba oma kontakte vahetanud siis olid hetkega liblikad kõhus. Nii mõnus ja rahustav tunne. Pikkad telefonikõned, kirjavahetused jne. 

Ja ühel ilusal kevadpäeval 11.aprill ilmus ta mu koju valged liiliad käes ja suudles kodutrepil. Armastus esimesest silmapilgust....

Sillu suudab panna mind naerma. Ta suudleb ja musitab pidevalt. Ta kallistab ootamatult aga alati siis kui ma seda kõige rohkem vajan. Ta mõistab mind kui ma olen kohati kummaline. Meile meeldib tegeleda samade hobidega. Ta on super mees, kes austab oma naist ja lapsi. Sellist tänapäeval ei leia.

Oli vaid vaja nii kaua oodata, et minu prints kohale ilmuks.

Hullumeelne nädal

Tundub, et ma suudan vaid kord nädalas siia postitusi teha. No nii kiiret ja hullumeelset nädalat pole ammu mul olnud. Ime, et veel tervete närvidega olen.

Kõigepealt siis alustan sellest, et eelmine pühapäev käisime "Naabrist parema " castingul. Vau, oli ikka väljakutse meile. Sillu oli nii rahulik, mul aga närvid püsti. Käed värisesid ja mõtlesin, et mis saab edasi kui me saame saatesse. Peale selle pidin kindlasti kella 18ks olema arvuti taga, et eksamit kirjutada. Ei jäänud siis muud üle, kui mina tulin autoga Vändra, tegin eksami ära ( internetis) ja kell 21 läksin Sillule Türile järgi. Väike pettumus muidugi oli, et edasi ei pääsenud kuid samas mõtlesin, mis saab tööst, mis ülikoolist.

Nädal aga kujunes veelgi keerulisemaks. Teisipäeval sain teada, et mu onu suri ja matused toimuvad laupäeval. Mul aga oli laupäeval väga oluline eksam ülikoolis. Mõtlesin ühte ja teistpidi. Rääkisin, et ei ole võimalik kuidagi muuta. Õnneks olid kõik mõistvad. Teisipäeval sai ka Kripsi kodutöö tehtud. Sellega ma no, üldse rahul ei olnud. Ei mõista, kuidas ma selle eest veel 15 maksimupunkte sain. 

Mida rohkem laupäeva poole, seda närvilisemaks ma läksin. See Ginteri haridusõiguse eksam tundus kui raketiteadus. Ma ei osanud mitte midagi vaadata, uurida. Kõike oli kuidagi palju.

Neljapäeval sai veel alustatud praktikatundidega gümnaasiumis. See oli ka paras katsumus. Esiteks vedas tehnika alt ja 11. klassi õpilased olid ka kuidagi tuimad.

Reedel püüdsin veel hotellis eksamiks õppida, oodates Sillut. Aga selline väsimus oli korraga peal. Kui Sillu tuli, siis käisime söömas meie tartu lemmikkohas Vapianos. Sillu tellis endale jälle midagi kahtlast. Peale selle tellisime väga hea magustoidu Tsiili oma, kergelt hapukas. Siis juba jooksin loengusse. 

Päev lõpes nii hilja, kell 20. Tagasi hotelli jõudes näpis Sillu oma uut drooni ja oli vallatus meeleolus. Püüdsin veel mingit seost luua oma eksamimaterjalile. 

Öösel magasin nii halvasti. Jätkuvalt on mu kael kange ja valus. Valu juba nii suur, et lööb pähe ja ajab südame pahaks. Ehk õnnestub uuel nädalal massaaži saada.

No Kripsi loeng oli pigem selline vabastav. Sai nalja ja natuke isegi pinge langes. Järgmisena oli siis haridusõiguse Ginteri loeng. Oh, jumal kui ma nägin seda eksami ülesannet. Mitte midagi ei saanud aru. Kirjutasin kõike mis pähe tuli. Kui eksam valmis, astusin majast välja ja lihtsalt hakkasin nutma. Kuidas on võimalik, ma ei saanud matustele ja nüüd kukkusin eksamil ka läbi.

Sama päeva õhtul kui koju jõudsime, siis tulid esimestele juba tulemused. Minule aga mitte. Jälle üks magamata öö. Ootasin tulemust ja juba lõin käega. Kui vaja teen uuesti. Pühapäeval lõpuks tuli tulemus. JEPPPIIIII! Kui ma tulemuse teada sain, hüppasin õnnest diivanilt püsti. 15st 13 on väga hea. 

Kahjuks läks Sillu tagasi Norra ja mina õhtusele keraamikaringi juhendama. Sai nädalase pinge maha laadida. 

Uus nädal uute väljakutsetega ootab juba...

Talve mõnud

Peaksin õppima eksamiteks aga no mitte ei taha toas istuda sellise ilusa ilmaga nagu seda oli eile. Päike paistis ja õhk oli mõnusalt jahe.
Peale juuksurit mõtlesin kohe, et pere autosse ja lähme loodusesse. Õppida jõuan ka õhtul.
Plikad ei saanud kohe aru, kuhu me lähme ja miks. Aga kui Miuks sai võimaluse mikrofon kaasa võtta siis oli kohe valmis minema. Mainis, see mikrofon teeb hirmsat häält kui sinna rääkida. Sõna otseses mõttes kajab ja karjub. Tõsine piin minu ja Sillule.
Tegelikult see metsa minemise idee tuli eelmisel õhtul kui Silluga käisime tähti pildistamas. Vau kui ilus ikka oli. See öine jalutuskäik mõjus hästi. Peab ikka selliste asjade jaoks leidma rohkem aega.


























Päris kaua sumpasime metsas lumes. Nägime rähni puu otsas toksimas ja erinevaid jälgi. Tundub, et seda ilusat päeva nautisid ka teised inimesed, sest Saeveski metsaonni juurde tulid ka kaks matkaselli, peale seda kui olime grillinud.

Sillu tegi minust ja plikadest jälle ilusaid pilte. Tal on annet. Mina tunnen, et nii kaua kui mul see ülikool, ei suuda ma küll ühegi loomingulise asjaga tegeleda.