Peale viimast postitust arvasin, et jõuan siia pidevalt kirjutada, mis meie elus pidevalt toimub. Aga kui jälle tööle läksin, ei jõua ma midagi. Koju jõudes, tegutsen veel viimaseid jõupingutusi kokku võttes ja kukun jala pealt voodisse.
Nüüd aga mõtlesin, et arvestades oma olukorda, oleks hea ennast vabastavalt tühjaks kirjutada.
Alustan siis algusest.
Eilse seisuga sain teada, et mul on kasvaja rinnas. Veebruaris avastasin, et rinnas on mingi tükk aga ma ei pidanud seda oluliseks. Tööd oli palju ja nii see asi ka jäi. Kui aga aprillis tundsin juba tugevalt, et see mind häirib siis pöördusin oma arsti poole. Pärast seda hakkasid asjad liikuma. Mind saadeti kohe ultrahelisse ja sealt edasi Mustamäe haiglasse. Sealt edasi saadeti mamograafi, uuesti ultrahelisse ja võeti proov. Ma oleks nagu vati sees kui koju sõitsin.
Sada mõtet jooksis peas läbi. Mis saab edasi? Kuidas ma tööl saan käija? Kuidas ma rahaliselt toime tulen?
Nii kui selle peale mõtlen, tulevad pisarad silma. Arst ütles ka, et vaadates mamograafi siis häid uudiseid ei ole aga ootaks tulemused siiski ära.
Ja nüüd ma mõtlen siin, et miks minuga, miks jälle ei saa ma oma õnne nautida. Mul olid plaanid ja unistused. Nüüd aga tuleb elada üks päev korraga, sest ma ei tea, mis edasi saab.
Ma olen võibolla isekas aga mõtlen enda välimusele. Just nüüd kui mul on naiselik keha, pikad juuksed ja tunnen ennast naiselikuna, ei saa ma seda nautida.
Uurisin interenetist:
Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositakse igal aastal enam kui 800 uut rinnavähi juhtu, kuid kahjuks ligi 25% naistest on haigus juba avastamise hetkel kaugelearenenud.
Põhjuseks võib olla arenenud riikides levinud trend, et stressis naised istuvad pikalt tööl, lükkavad lapsesaamist edasi ja neelavad hormoontablette. Müütilised traumad, ebasobiv pesu, deodorandid jms aga vähki ei tekita. Samuti ei tasu paanikasse sattuda, kui üks rind on teisest suurem. https://cancer.ee/rinnavahk/
Miks ma ometi ei pöördunud kohe arsti poole? Ja miks ma võtan kõike nii isiklikult ja tööga olen ka nii seotud. See ongi nii stressi rikkas see aasta olnud. Võibolla oligi see põhjuseks. Ja mis ma rääkisin tööandjaga vahepeal aga ta lihtsalt ei kuulanud mind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar