See lausa iseloomustab minu mõne päevaseid läbielamisi.
Olen mitu päeva mõelnud ja tõsiseid arutelusid pidanud enda minaga, et kuidas elus
edasi minna. Reedel sain oma arsti käest teada MRT vastuse, et rinda
siiski säästa ei õnnestu. On mitu erinevat kollet ja kahes lümfisõlmes ka. Lahistasin
jälle nutta. Seekord tundus, et olin veelgi rohkem endast väljas. Ma lootsin,
et see vastus oleks midagi positiivset. Olin nii endast väljas kui emale helistasin
ja nutsin nii, et hing jääb kinni.
Jah, mõistan, et mu pere on igati mulle toeks ja ma saan
hakkama ning terveks. Aga mõistus tõrgub seda siiani uskumast.
Kahjuks aga suutsin ikka külmetuda ning kurk on valus,
koos köhaga. Veri oli ka halb, mis muutis mind murelikuks. Sain antibiootikumid
peale. Peale nende olen teinud aru, lutsutanud igasuguseid komme jne. Tundub,
et miski ei aita. Aga ma ei suuda ka kodus paigal püsida.
Et mõtteid mujale saada, tegin köögis ja elutoas täieliku
suurpuhastuse. Viskasin palju asju ära ja korrastasin riiuleid. See oli nagu
minu enda hetke elu korrastamine, erinevate väärtuste tähtsaks seadmine.
Minu kätte jõudis Lea Dioni raamat, mis kirjutatud ta
enda poolt ja võitluses rinnavähiga. Ma olen kunagi seda raamatut lugenud, kuid
siis jäi see pooleli. Ma pidasin tookord seda ebaausaks nende naiste osas, kes
käivad Eesti haiglas ning ei ole võimalust Saksamaal erahaiglas ennast ravida.
Nüüd aga seda lugedes, jõudsin nii paljudes asjades
arusaamale, et asi on ju mõtlemises. Kuidas tema sellest üle sai ja veel
väikese paranemisega, et säilisid mõlemad tema rinnad. Oma juuksekaotust võttis
ta vabalt ja elukorraldus muutus tal kardinaalselt. Tema surimuri kristallidega
mind ka ei häirinud. Olen ju ise ka nende vastu huvi tundnud ja kunagi endale
soetanud mõned kristallid. Turmaliini kannan kogu aeg kaelas ja varem oli roosa
kvarts ka kaelas.
Aga raamatu juurde tagasi tulles, siis see pani mind
mõtlema, et ma ise pean tahtma muuta enda mõtlemist ja sellest välja astuda.
Koos oma „pahalasega“ pean harjuma koos elama. Raviga pean toime tulema nagunii.
Mõtlema pean positiivselt, ehk õnnestub veel midagi päästa või kasvõi kergemaks
selle olukorra teha. Ja nagu Lea oma raamatus ütles, et ta ei võitle vähiga
vaid ta alustab uut elu.
Mina ka teen korrektuure oma senises elu. Üha enam taban
ennast mõtlemast, kui hea on olla vahest niisama, lihtsalt istuda ja kiiret ei
ole kuhugi. Vaadata kuidas Miia mängib ja Margaret joonistab. Mu kallis
elukaaslane on alati minu jaoks olemas. Ei möödu päevagi kui ta ei ütle, et ta
armastab mind. Tegelikult olen ju ma õnnelik. See aeg tuleb vaid lihtsalt üle
elada. Isegi uus soeng teeb natuke selle ülemineku kergemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar