Vahest kui elus on tõesti raske siis aitab ikka armastus. Eriti veel kõige kallima armastus. Peale oma eelmist suhet ei arvanud, et suudan kedagi uuesti armastada, usaldada. Kuid endale ootamatult leidis armastus hoopis minu. Tookord oli mul lihtsalt ühes interneti lehel pilt, natuke juttu minu endast ja oligi kõik. Pigem kasutasin seda kohta, et niisama suhelda ja uusi tuttavaid leida. Mingit kaaslast ma sealt leida küll ei lootnud. Olin juba ühekorra vastu näppe saanud. 
Kuid siis kirjutas üks noormees. Mõtlesin, et ok, kui aega saan vastan. Lõpuks kirjutasin aga siis jälle kuidagi ei olnud aeg minu parim sõber. Oli kiire aeg ja võibaolla minu poolne initsiatiiv oli nõrgem. Miski aga korraga pani mind kirju uuesti lugema ja avastasin, et tahaks nagu rohkemat teada. Oli nagu minu inimene. Ma ei usalda oma fb eriti jagada ja kuna ma seda ei jaganud siis palusin tema oma, et vaatan ja lisan ennast siis sõbraks. Ju siis leiab mind nii üles. Kuid kuna seal leheküljel oli mul hoopis teine nimi, siis ei osanud ta sellega arvestada. Arvasin juba, et ju see lihtsalt selline hetkeline emotsioon teiseltpoolt kuni lõpuks läbi närisin.
Kui olime fb juba oma kontakte vahetanud siis olid hetkega liblikad kõhus. Nii mõnus ja rahustav tunne. Pikkad telefonikõned, kirjavahetused jne.
Ja ühel ilusal kevadpäeval 11.aprill ilmus ta mu koju valged liiliad käes ja suudles kodutrepil. Armastus esimesest silmapilgust....
Sillu suudab panna mind naerma. Ta suudleb ja musitab pidevalt. Ta kallistab ootamatult aga alati siis kui ma seda kõige rohkem vajan. Ta mõistab mind kui ma olen kohati kummaline. Meile meeldib tegeleda samade hobidega. Ta on super mees, kes austab oma naist ja lapsi. Sellist tänapäeval ei leia.
Oli vaid vaja nii kaua oodata, et minu prints kohale ilmuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar