Et alustada 2020 aastat, on vaja vanade asjadega lõpp teha. Nii ma siis kirjutasin facebookis enda eelmise aasta kujunemisest loo. Kirjutasin, miks oli mu aasta keeruline ja suure väljakutsega.
Postitan ka siia selle loo, teistele lugemiseks. Äkki on see suureks abiks ja motivatsiooniks. Kõik halb saab kord läbi ja iga asi on millegi jaoks vajalik.
Täna on talvine pööripäev, mida on peetud iidsest ajast maagiliseks päevaks, millal lõpetatakse kõik see, mis peab minema ja peab tulema see, mida oleme oodanud. Lisaks tänama möödunut, mis on andnud meile kogemusi ja õppetunde.
Minu selle aasta kogemus on ränk. Paljud inimesed mõtlesid, rääkisid ja sosistasid kui nägid mind suvel rätiga. Aga jah, mul oli kaugele arenenud rinnavähk. Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositi 2016 aastal 767 uut rinnavähi juhtu. Ligi 25% avastatud rinnavähi juhtudest on haigus avastamise hetkel juba kaugele arenenud.
Vähk on raske haigus ja sellest rääkimine on keeruline. Samas oma haigusega sain aru, et vähk on haigus, mitte surmaotsus. Kui ma päriselt terveks ei saa, on elamist vääriv elu võimalik, nagu paljudele teiste krooniliste haigustega.
Tänaseks on erinevate ravimeetodite (keemia, operatsioon, kiiritus), kombineerimisel suur tõenäosus täielikult vabaneda.
Mina avastasin oma “sõralise” veebruaris oma paremas rinnas. Kes mind teab lähemalt, siis oma tervise peale ma väga ei mõelnud. Ikka kooli, kunstikooli ja teiste…Aprillis aga kui mu väike neiu mind kallistas ja ma juba ennast ebamugavalt tundsin, pöördusin perearsti poole. Pärnus ultrahelis ei leitud midagi hirmsat. See eest 3 päeva hiljem Tallinna PERHis, sain kurja diagnoosi. “Teil on kasvaja”. Nagu leina puhul on eitamise faas, nii eitasin minagi algul. Oh, ei… mina saan terveks, See on vaid ajutine. Kahjuks aga ei. Kasvaja oli juba 5cm suurune ning ainuke lahendus oli alustada keemiaga 6x. Kõik kukkus kokku, unistused ja soovid. Neid päevi meenutades, olid vaid pisarad. 3 juuni sain oma esimese “punase kokteili” (vähihaigete naljad), mis tõi endaga kaasa oksendamise ja juuste väljalangemise. Õnneks sai kunstilaager tehtud. Need päevad olid küll tegusad kuid andsid lootust, et see kõik möödub.
Aga oli ka päevi, kus tahtsin alla anda ja jätta kõik. Suur toetus oli sellel ajal mu emast ja Silverist. Ma muutsin oma toitumist, hakkasin kõndimas käima. Silver ei lasknud mul masenduses kodus vedeleda. Ikka läksime kuhugi ja sõitsime ringi. Minu kui naise jaoks oli raske leppida oma välimuse muutusega kuid Silver ütles iga päev, et olen kena ja armas naine.
17. oktoober toimus lõikus, kus kaotasin oma parema rinna. Seda valu, mida ma olen tundnud nende kuude jooksul, ei soovi ma kellelegi. See kui oleks nagu auto alla jäänud. Kui vaatad peeglist ja sinust on nagu vare järgi jäänud. Minu parem käsi ei töötanud nii hästi kui varem, sest leiti lümfides ka metastaasid. Tekkisid esimesed hirmud, mis saab lastest. Kõigest oli esimene kord nii kõrini ja tekis viha. Miks just mina, miks pean mina sellist asja läbi elama. Püüdsin olla tugev. Võideldes iseenda, oma tunnete ja emotsioonidega. Teistele kõrvalt võis paista, et nagu polekski midagi viga. Positiivne ja naeratav.
Nüüd, kui on jõulud ja ilus aeg, siis meenutan möödunut. Mis siis, et on olnud ahastama panevaid päevi ja valu, olen ma selle aasta jooksul tundnud nii palju hoolimist, armastust. Uskumatu, aga sealt, kus peaks tulema hoolimine, lüüakse käega ja sealt, kus sa seda kõige vähem ootad, saad toetust. Minu sõbrannadest on saanud tugev toetusgrupp, kes motiveerivad mind iga päev. Me oleme üks suur pere, kes jagab oma muresid ja rõõme. Kui ma terveks saan, siis peame kindlasti selle auks ühe peo. Rinnavähi grupist sain endale toreda sõbra Kati, tema tugevus on piiritu ja tal on nii suur süda. Usun, et Miiale jääb eluks ajaks meelde, kuidas üks tädi „piku jõulusid“ tähistas ning kinkis kommikalendri või kui ta nägi maailma suurimat lego kogu. Olen ka oma emale tänulik, kellel on kindlasti raske, näha oma last vaevlemas. Ka tema on välja kannatanud mu nutuhood, mu valud ja vihad maailma vastu. Silver, kelleta ma ei näe oma tuleviku enam ette. Ta teab, et võin olla vahest tujukas ja trampida jalgu. Kuid sellest hoolimata, ta armastab mind väga. Ja Meie maailmas polegi rohkemat vaja kui meid ja meie plikasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar