Õnnelik ema

Minu soov ei oleks siia kirjutada vaid minu haigusest vaid tegelikult ikka meie pere sündmustest. 

Üha enam jään mõtlema, et olen ikka õnnelik ema ja õnnelik naine. Minu lapsed on imearmsad ja tublid. 

Vanem tütar Margaret sai lõpliku punkti oma sellele õppeaastale. Teda oli kutsutud maavanema ja vallavanema vastuvõtule, sai kiituskirja nii muusikakooli kunstierialalt kui ka Juurikarult. Raske töö sai tasutud ja nüüd võib ta suve nautima hakkata.

Kõige väiksem Miia Sofia aga puhkab juba mitu nädalat lasteaiast ja tema jaoks on ikka tõeline puhkus. Ta mängib pidevalt õues, leiutab uusi mänge ja isegi multika vaatamine on jäänud vähemaks. No eks juhtub ka kui natuke näitab iseloomu.

Ja minu kallis elukaaslane Sillu, ilma temata ma vast ei tuleks toime. Ta suudab igasse minu päeva positiivsust süstida ja energiat anda. Kahju vaid, et ta hetkel Norras tööl on aga varsti on ta kodus tagasi ja siis juba kauem kodus. Siis lähme koos kontserdile.

Selleks, et olla tugev...

Selleks, et teada saada, kui tugev sa oled, pead sa olema katki. 
Selleks, et teada saada, kui ilus sa oled, pead sa olema tundnud vastupidist. 
Selleks, et teada saada, kui vapper sa oled, pead sa olema olnud nõrk. 
Selleks, et öelda jah, pead sa olema ütelnud ei. 
Selleks, et tulla välja, pead sa olema olnud peidus. 
Selleks, et armastada, pead sa olema haiget saanud. 
Selleks, et usaldada, pead sa olema petetud. 
Selleks, et uskuda, pead sa olema usu kaotanud. 
Selleks, et olla see, kes sa oled, pead sa olema läbi tulnud torudest, kuhu enamik sattuda ei taha. 
Jah. Seda kõike on raske saavutada. Sest see, mis on olnud halb, ei too usku, et asjad liiguvad paremuse suunas. Aga nad liiguvad. Sina koos nendega. Oluline, et sa ei kibestuks. Et sa võtad seda kui õppetundi. Tasuta õppetundi, millel on kallis hind. Õppetundi, mis teeb sinust hea inimese. Kes usaldab, hoolib ja hindab. ( netist)

Need laused iseloomustavad hetkel väga hästi minu olukorda. Avastasin täna, et nüüd siis lõi mu juuksed lahti ja algus on käes. 26. juunil saan juba teise keemia. Pean olema tugev ja ma olen õnnelik, et mind toetavad kõik lähedased. Varsti on ka Sillu kodus, siis ka kergem seda taluda.

ja selleks et muutuda veelgi tugevamaks, peabki selle üle elama.

Tõused püsti, klopid riided ja sammud edasi

See lausa iseloomustab minu mõne päevaseid läbielamisi. Olen mitu päeva mõelnud ja tõsiseid arutelusid pidanud enda minaga, et kuidas elus edasi minna. Reedel sain oma arsti käest teada MRT vastuse, et rinda siiski säästa ei õnnestu. On mitu erinevat kollet ja kahes lümfisõlmes ka. Lahistasin jälle nutta. Seekord tundus, et olin veelgi rohkem endast väljas. Ma lootsin, et see vastus oleks midagi positiivset. Olin nii endast väljas kui emale helistasin ja nutsin nii, et hing jääb kinni.

Jah, mõistan, et mu pere on igati mulle toeks ja ma saan hakkama ning terveks. Aga mõistus tõrgub seda siiani uskumast.

Kahjuks aga suutsin ikka külmetuda ning kurk on valus, koos köhaga. Veri oli ka halb, mis muutis mind murelikuks. Sain antibiootikumid peale. Peale nende olen teinud aru, lutsutanud igasuguseid komme jne. Tundub, et miski ei aita. Aga ma ei suuda ka kodus paigal püsida.

Et mõtteid mujale saada, tegin köögis ja elutoas täieliku suurpuhastuse. Viskasin palju asju ära ja korrastasin riiuleid. See oli nagu minu enda hetke elu korrastamine, erinevate väärtuste tähtsaks seadmine.

Minu kätte jõudis Lea Dioni raamat, mis kirjutatud ta enda poolt ja võitluses rinnavähiga. Ma olen kunagi seda raamatut lugenud, kuid siis jäi see pooleli. Ma pidasin tookord seda ebaausaks nende naiste osas, kes käivad Eesti haiglas ning ei ole võimalust Saksamaal erahaiglas ennast ravida. 

Nüüd aga seda lugedes, jõudsin nii paljudes asjades arusaamale, et asi on ju mõtlemises. Kuidas tema sellest üle sai ja veel väikese paranemisega, et säilisid mõlemad tema rinnad. Oma juuksekaotust võttis ta vabalt ja elukorraldus muutus tal kardinaalselt. Tema surimuri kristallidega mind ka ei häirinud. Olen ju ise ka nende vastu huvi tundnud ja kunagi endale soetanud mõned kristallid. Turmaliini kannan kogu aeg kaelas ja varem oli roosa kvarts ka kaelas.

Aga raamatu juurde tagasi tulles, siis see pani mind mõtlema, et ma ise pean tahtma muuta enda mõtlemist ja sellest välja astuda. Koos oma „pahalasega“ pean harjuma koos elama. Raviga pean toime tulema nagunii. Mõtlema pean positiivselt, ehk õnnestub veel midagi päästa või kasvõi kergemaks selle olukorra teha. Ja nagu Lea oma raamatus ütles, et ta ei võitle vähiga vaid ta alustab uut elu.

Mina ka teen korrektuure oma senises elu. Üha enam taban ennast mõtlemast, kui hea on olla vahest niisama, lihtsalt istuda ja kiiret ei ole kuhugi. Vaadata kuidas Miia mängib ja Margaret joonistab. Mu kallis elukaaslane on alati minu jaoks olemas. Ei möödu päevagi kui ta ei ütle, et ta armastab mind. Tegelikult olen ju ma õnnelik. See aeg tuleb vaid lihtsalt üle elada. Isegi uus soeng teeb natuke selle ülemineku kergemaks.

Ja tõesti nii...

Nüüd on asi kindel ja mul on rinnavähk G3. Siiani ei usu seda, veel vähem usun seda, mis see ravi minuga veel teeb. Ma olen kõik need päevad nutnud, kas rohkem või vähem. Eks töö on ka aidanud  mõteid mujale saada.

3.06 käisin esimest korda MRT, oh see oli hull kogemus. Juba üksi kanüüli panemine oli õudne. Siis pidin rinnuli pikali olema, nii et midagi ei näinud. Mind lükati kuhugi toru sisse ja vedeliku pumbati mu veenidesse, et teada saada kas on veel midagi. Kõhuli lamades soovisin vaid et see ruttu läbi saaks ja et see kõik on üks halb uni.

Peale seda läksin arsti vastuvõtule, onkoloogi juurde. Kuna see arst pole suurem rääkija ( lugesin tema kohta enne netist) siis rääkis minuga õde, kes oli väga toetav ning seletas, mis mind ees ootab. Jälle ma nutsin. Mind mõõdeti ja kaaluti, et välja arvutada mu keemiaravimi koostis. Siis läksin paberid näpus vereproovi andma. Siis jälle arsti juurde, kus sain teada oma järgmised keemiaravi ajad. Lisaks on augustis veel kompuuter. Ma lootsin kuni vereproovini, et miski ikka muutub, et on mingi teine ravi.

Siis aga läksin paberid näpus päevaravisse, kus mulle mingit rahustavat tinktuuri anti. Väkk, ja see ei aidanud ka. Istusin nagu hambaarsti tooli. Õde tuli ja pani mu kanüülile tilkuti külge. Ja siis sain aru, et nüüd on kõik. taganemisteed enam ei ole. pisarad aina voolasid ja voolasid. Üks tore õde küsis, et kas mul valus. Mina, et ei ole vaid hale on endast. Miks just minuga? Ta rääkis, et on minust nooremaidki ja oluline, et saan ju terveks.

Miks ma aga nii õnnetu olen? Ravi ju tehakse, ellu jään ka. Kuid kõige sellega toime tulla, et mul pole juukseid, kulme. Et ma ei saa suve nautida jne. Et mul lõigatakse võibaolla rind ära. Et ma ei saa oma kunstieriala juhtida jne.

Ikka vaevab mind küsimus, miks just mina, miks just minuga. Ma ei ole ju kellelegi liiga teinud. Kodu ilus, lapsed armsad ja tublid. Elukaaslane, kes mind armastab. Kõik juba oli täiuslik ja siis.... varises kõik kokku.

Täna hommikul kui müristas ja vihma ladistas, vaatasin aknast välja. Kummaline, viimasel ajal kuulen ma nii selgelt helisid, panen enda ümber loodust tähele, mille jaoks enne ei olnud aega või lausa ei märganud. Nüüd aga pidevalt taban ennast mõtelt, et ju seda siis oli selleks vaja, et aru saaksin, AEG TULEB VÕTTA! Kuna ma ammu enam  oma keha ei kuulanud, siis maksiski ta mulle kätte.  Olen sunnitud nüüd rahulikult asja võtma.

Aga siis tõrgub aju, et kuidas selle emotsionaalse poolega toime tulla....